Tegelikult oli minu elus etapp, mil asjad ei olnud üldsegi nii roosilised. See juhtus ajal, mil olin tantsijakärjääri ja suhte vahel valides viimase kasuks otsustanud. Pealtnäha oli tegelikult kõik väga hästi. Kui varasemalt täitsid minu päevi, lisaks muule, treeningud ja etendused, siis nüüd äkki oli aega ülearu ning see sai meeldivate tegevustega täidetud. Ka raha oli minu kasutuses rohkem kui kunagi varem. Võisin minna kinno, shoppama, sõbrannadega kohvile või hoopis reisile peaaegu alati kui tahtmine tekkis. Keerulisem osa päevast oli see, kui tuli otsustada, kas külastada pilatese tundi, võtta raamat või leida mõni muu tegevus. Siiski, olles tollel ajal tegelikult n-ö koduperenaise/ülalpeetava rollis, defineerisin end jätkuvalt endise iluvõimlejana ja tantsijana. Ma lihtsalt ei teadnudki enam, kes ma siis ikkagi olen. Lisaks tundsin end pidevalt ebakindlalt. Minu materiaalne olukord sõltus kellestki teisest, mis tekitas pidevat alateadlikku hirmu tuleviku ees. Kartsin, et millalgi võib see muretu põli otsa saada. Sellest hoolimata ei võtnud ma ka midagi ette, et olukorda muuta. Minu õnneks oli siiski üks asi, mida tol ajal õigesti tegin – ma nimelt õppisin ja arendasin ennast pidevalt. See oli ka ainus asi, millega ma oma mugavustsooni laiendasin.

Sain seda toredat elu mõned head aastad nautida. Ma tõesti ei pidanud siis ühtegi valikut tegema hinna järgi otsustades. Sain endale ilmselt rohkem lubada, kui tolleaegne president või peaminister. Aga ühel hetkel sai muinasjutt otsa. Ma ei tea siiani, kas minu uue reaalsuse põhjuseks olid mu hirmud või mitte. Ilmselt oli see siiski mitme aspekti kokkulangevus. Ühest küljest alateadlikud mustrid, mis meie reaalsust loovad ning teisest küljest klammerdumine mugavustsooni. Tagantjärele tean, et oleksin saanud oma maandumist pehmendada, kui oleksin varem sellest ohtlikust tsoonist väljunud ning tegutsema asunud. Igatahes, long story short, üks hetk juhtuski nii, et pealtnäha põhjatu rahapada sai tühjaks ning pidin hakkama mõtlema läbi igat sammu ja vajadust, mis rahalisest ressursist sõltus. Ehk siis tänapäeva maailmas tähendas see seda, et tekkinud olukord puudutas absoluutselt igat minu eluaspekti. Saatus otsustas mulle õppetunni anda ning tõukas mind hooga mugavustsoonist välja. Kukkumine oli kiire, kõrge ja valus ning üles tagasi ronimiseks pidin võtma appi kogu oma jõuvarud.

Nagu eelnevalt kirjutasin, siis tänaseks on asjad taas muutunud. Olen palju kõrgemale oksale ronida suutnud kui see, kust mind maha raputati. Kui aus olla, siis olen praegu väga tänulik mulle antud õppetunni eest. Kui ma poleks kõike seda kogenud ei oleks mul täna magistrikraadi, ettevõtteid ning palju muud. Ilmselt defineeriksin end siiani endise tantsija ja iluvõimlejana. Lisaks tean ka tänu kogetule, et mul on päris palju tõelisi sõpru, kes on jäänud minu kõrvale nii heas kui ka halvas. Samuti on minu tütrest kasvanud kohusetundlik, endast ja teistest lugupidav igati tubli inimene, kes teab meid ümbritseva väärtust.

Tantsimine ja iluvõimlemine on endiselt üks osa minust, aga ma ei defineeri ennast enam nii nagu varem. Sellest ajast olen palju kasvanud ning arenenud ja tean, et võin end defineerida nii ettevõtjana, koolitajana, naisettevõtjate arengueksperdina kui ka emana, kaaslasena, aga ka sõbrannana. Hetkel on mul küll varasemast rohkem kohustusi ning vastutust. Võib ka juhtuda, et ajanappuse tõttu pean mõnel korral loobuma kino- või kohvikukülastusest. Samas olen palju enesekindlam ning hirm tuleviku ees on kadunud. Täna vastutan ise oma rahaliste ressursside eest. Samuti tean, et mis ka ei juhtuks, siis ajaga omandatud teadmisi ja kogemust ei saa minult keegi ära võtta. Kui kunagi peakski tekkima olukord, mis mulle ei meeldi, saan selle muutmiseks alati midagi ette võtta. Olen ka otsustanud, et proovin teha iga päev midagi selleks, et oma mugavustsooni laiendada.

Loodan, et ehk innustab minu lugu ka kedagi lugejatest tegutsema. Jäta meelde, et mugavustsoon = ohtsoon! Ära oota, millal elu või keegi kõrvaline Sind sellest välja tõukab.

Sel juhul ei ole Sul endal võimalus valida sobivat hetke või suunda ning kukkumine ei saa olema valutu. Pigem õpi minu vigadest ja võta juba praegu midagi ette, et suurendada oma mugavustsooni ja oma elukvaliteeti parandada. Ma ei ütle, et peaksid sellest pidevalt väljuma, aga toimeta selle piiril. Ära lase hirmudel ennast võita, vaid astu neile tegutsemisega julgelt vastu! Ainult nii leiad ennast peagi 10% inimeste seast, kelle unistused ning eesmärgid täituvad.

Viivika